Lõpuks jõudsime Islandile ning mind ootas lennujaamas minu pereisa Torfi. Tal oli tehtud silt minu nimega. Istusime autosse ning asusime kodu poole sõitma. Sõitsime umbes 45 min, kuna lennujaam asub Reykjavikust kaugemal, selle ajaga jõudsime nii mõndagi rääkida. Ma olin üli väsinud sellest lendamisest ja kõigest, mõtlesin sellele ,et saaks ainult magama. Torfi aga jutustas ja jutustas. Aga esmamulje oli temast väga hea. Hästi sõbralik ja tore inimene. Naljakas oli see, et ta küsis minult kas mul juhiload on, ma vastasin, et jah on küll ning Torfi ütles,et kui ma tahan , saan alati autot võtta, et siis kuhugile sõita. Ma endamisi mõtlesin, et lähiajal kindlasti ei julge põhimõtteliselt võõraste inimeste autot võtta, et liiklus ikka tiba teine jne. Torfi ütles ka,et kuna ma pidin nii pikalt lendama siis võin järgmisel päeval kasvõi õhtuni magada.
Jõudsimegi nö minu uude koju. Ilus valge maja, kus on kolm korrust. Torfi näitas mulle kõik ette, kus-mis-on ning lõpuks läksin oma tuppa. Ma elan esimesel korrusel, kus on mul suur ning ilus tuba. Seal on olemas kõik vajalik. Ma olin väga rahul ning viskasin oma uude voodisse pikali ning jäin silmapilgselt magama . Magasin nagu nott, kuni ärkasin hommikul Kirsti telefonikõne peale.....
No comments:
Post a Comment