Islandile?

See kõik oli täiesti ootamatu. Aga mulle ootamatused meeldivad. Istusin netis, kui mu tore sugulane Heleriin, kes elab Inglismaal mulle facebooki kirjutas, et tema üks tuttava tuttav  teatas, et Islandile otsitakse Au pairi .  Mulle tundus see kohe hea võimalus minna Eestist mingiks ajaks eemale ning kogeda midagi uut ja huvitavat. Ütlesin Heleriinile, et ta uuriks veel ning saadaks mulle rohkem informatsiooni. Seda ma ka kohe sain.

"Islandi pere Reykjaviki südalinnast otsib Eestist Au Pair'i. 2-le lapsele, vanem käib lasteaias, noorem on 1 aastane ja paarikuune ning vajab 8 tundi hoidmist tööpäevadel ning vahel ka õhtuti, kui olukord nõuab. Asjaga on KIIRE, sest praegune Au Pair lahkub veebruari lõpus. Leping soovitakse teha läbi Au Pairi'dele mõeldud agentuuri. Kui keegi on huvitatud, siis reageerida kiiresti, sest pere on kergelt öeldes oma hiljaks jäänud tellimuse pärast paanikas. (Kõike seoses Islandil lapsehoidjaks olemisega võib küsida minu käest.)..
Selline oli postitus. Postitaja oli Kristi Villard, kes pole otseselt minu sóber, kuid meil on yhine sóber-Kadri Laube. " 

Hakkasin kohe tegutsema. Kirjutasin Kirstile, et olen asjast huvitatud. Kuna Kirsti ise on samuti Islandil Au pair uurisin ma tema käest kõige kohta. Sellist võimalus lihtsalt ei tohi kasutamata jätta ning me elame ju tõesti ainult üks kord. Kuna ma tean,et Island on  väga eriline maa ning mõte sellest, et saan elada 6 kuud väga erilises kultuuriruumis,  kogeda sealset ,  tutvuda  uute inimestega ning peale selle   arendada oma inglise keelt ja minna islandi keele kursustele, mõte sellest tundus lihtsalt super.

 Võib-olla  avanevad Islandil mulle uued võimalused- kunagi ei tea kuhu uus uks võib viia.

Põhimõtteliselt kui praegu hakata kaaluma plusse ja miinuseid kogu loo juures.. ma tõesti ei leia mitte ühtegi miinust, miks ma peaksin mitte minema.  

Paljud mu ümber lähevad Austraaliasse, kuid mina lähen hoopis põhja. Kindlasti paljud mu tuttavad ja sõbrad mõtlevad, et miks minna põhja, kui oleks võimalik minna kuhugile , kus on koguaeg soe.  Aga ma tahan olla erinev, tahan teada millised on inimesed Islandil, tahan oma silmaga näha sealset  loodust, tunda sealset pidevat ilma muutust ning vulkaanidest ning maavärinatest ma ei hakka rääkimagi, kõik see lihtsalt kutsub mind sinna!

Minu Islandi pereema Bryndis võttis minuga ühendust  peaaegu kohe, kui Kirsti oli minust rääkinud. Ta helistas mulle ning lisas mind facebooki. Juba siis ma tundsin ,et tegu on väga toreda naisterahvaga, kes mind väga Islandile ootab.  Ma ütlesin talle, et tulen ning ta bronnis mulle lennupiletid.

 Ma lendan 27. 02. 2012. Mu lend läheb Tallinna lennujaamast õhtul 18.10 Copenhageni ning sealt lähen järgmisele lennule, mis viib mind Islandile. Kuna kõik pidi toimuma läbi Au pairi agentuuri saadeti mulle hunnik pabereid,  mis oli vaja korda teha ning Islandile saata. Tuli kiiresti tegutseda, ei mingit passimist. Pidin hankima politseitõendi, et olen kriminaalselt karistamata, tervisetõendi ning vastama erinevatele küsimustele. Peale selle ka otsima omale soovitajad , kes vastavad samuti küsimustele. Seda kõike selleks, et Au pairi agentuur näitaks soovitusi perele. Mul oli jäänud nädal lennuni ning selle ajaga ma pidin kõik paberid korda saama ning Eestis lõpetamata asjad ära lõpetama.  Aga kõik sujus hästi. Ning hea oli meel siis, kui kõik paberid olid korras ning saadetud.  Nüüd aga tuli kohver pakkida. Naljakas, ma lähen kuueks kuuks, mu peas oli küsimus,et mis ma siis kaasa võtan , kuna pagas võis olla kõigest 20 kg ning käsipagas 6 kg. Seega pidin ma väga hoolikalt mõtlema ning kohvrisse panema kõige vajalikumad asjad. Pea laiali otsas sain kohvri pakitud ning viimased päevad üritasin veel näha oma kõige paremaid sõpru ning olla koos perega.  Saabus pühapäev ning pere saatis mu kenasti ära ning ma sõitsin Tallinna.  Esmaspäeva hommikul ärkasin varakult, ega erilist und küll ei olnud, minu sees oli suur ärevus. Lõpuks oli kell nii kaugel, et Evely viis mu lennujaama ära, tegime check in-i ja ma olin valmis lennukile minema.